ŏbĕlō, ātum, āre (obelus), tr., marquer d’un obèle : Isid. Orig. 1, 20, 21.
obelo, ātus, āre (obelus), mit dem Obelus bezeichnen, Isid. orig. 1, 20, 21: diple superne obelata, Isid. orig. 1, 20, 19 u. 20.